Hilisõhtul imetletud suure tundmatu linna tuled osutusid Nizza omadeks. Olime jõudnud ringiga oru otsa, mis jõuab otse sinetava Vahemere äärde. Sinine taevas, kiiresti soojenev õhk.
Enesetunne oli imelikult nõrk, süda puperdas iga väiksema liigutuse juures. Palun nüüd vabandust, sest seda infot ma matkal ei jaganud. Eneseuhkus on üks vastik loom, aga mulle on täiesti harjumatu olla hädine. Piisas eelmisest päevast. Lootsin, et kõik loksub iseenesest paika.
Laager kokku ja rattale - 50 meetrit. Viljo rattarehv oli vastumaad ja täitsa löss, egas tasu üle ohakate sõita. Otsustasin edasi liikuda, et jõuda selgusele kuidas tervis rattaseljas tundub, kas suudan toime tulla. Esimesed meetrid olid laskumist, olin ebakindel, tõus ... . Egas midagi, hakkasin üles tiksuma. Alguses sõitsin äärmiselt ettevaatlikult, pulss lõi iga suurema järsema pingutuse juures lakke. Keskendusin ümbruskonnale, et unustada kehv enesetunne. Oli mida vaadata. Osaliselt sügisvärvides lehtmets, mis muutus ülesse poole liikudes okasmetsaks. Mida kõrgemale jõudsin, seda paremaks olemine muutus. Vaated, kaunid vaated.
Kurul möllas liivakeeris. Laskumisel lõi adrenaliini üles ning enesetunne paranes lõplikult. Rohkem sellist "nalja" ma ei korraldanud.
Uus tõus ootas teel nr D21. Enne uut tõusu jäime seisma ja vaatasime pead kuklad üles, kuhu kurat see tee ronib. Üks veok peatus samuti, tagurdades enne liiklusmärgi viltu. Juht ronis välja ja vaatas ka pea kuklas mäkke ja ootas???? Veidike hiljem nägin kuidas üks suur veok aeglaselt mööda serpentiini all sõitis. Tee oli nii kitsas ja käänuline, et kaks suurt ei oleks teele mahtunud. Mõistlik, kuid tekitas siiski hulga küsimusi. Näiteks, kuidas ta teadis, et keegi on suure veokiga alla tulemas?
Tegelikult oli meil vaja poodi minna - sai, õlu. Teadsime, et sõites allamäge Lucreami oleksime saanud need kindlasti hankida. Mõte sõita mäest alla väikese punktina paistvasse linnakesse õlle järele, et siis seda sama tõusu vaadata tunduvalt alt poolt pea kuklas :D, eee, ei tundunud just hea idee. Tegime juttu juhiga. Nii palju saime räägitud, et üleval on pood olemas ja õlut saab kindlasti. See sai valiku tegemisel määravaks.
Lõputu tõus kitsal teel, kuum - vastu päikest. Üritasin alguses lugeda mitu serpentiini otsa on, aga ca 13. juures läks sassi. Kui Vahemeri jäi teisele poole mäge, muutus looduses kõik - temperatuur langes, kirevad sügisvärvid, tihe kõrge okasmets. Pärast päikese käes kuumenemist tundus temperatuuri vahe räigelt suur, vedisin fliisi selga, prrrr.
Peira Cava nimelises tillukeses kohas astusime sisse restorani, kus võttis meid vastu väga ekstravagantse välimusega vanadaam. Tugevalt meigitud ja värv elujooksul kogunenud kortsudesse hajunud, sõbralik. Hubane koht, imetlusväärsete vaadetega kõrgetele mägedele, imemaitsev värske sibulapirukas. Mõnisada meetrit söögikohast käivitati teeäärses veevõtu kohas taas meie täisautomaat nõudepesumasin.
Poodi ei olnud selles kohas ega ka Col de Turinis, kus oli meie järgmine peatuskoht.
Tuul puhus sellel kurul ratta pikali ja rapsis riiete kallal. Olime sattunud väiksemat sorti suusakeskusesse. Valisime istumiseks välimuselt kõige sümpaatsema kõrtsi, mille omanik oskas imekombel inglise keelt.
Nägin õues punastest marjades lookas pihlapuud. Tõin kobara, pistsin paar marja suhu. Omanik tuli, nägi kobarat ja mind põsk punnis maiustamas. No tont, ei ole enne minu hammaste tagant varem midagi kätte saadud, nüüd andsin hämmeldunult poolenisti näritud marjad talle peo peale. Alguses punnisin küll vastu, üritades selgitada, et meil on need söödavad marja. Neil pidavat kah olema, aga alles siis, kui on saavutanud õige punase värvuse. Oranžid pidavat kõhule häda tegema. Nojah, ega meil ei või ka väikelastele suures koguses sisse sööta, võib kõhuvalu tekitada. Igatahes tekkis mul kahtlus ning enam ei ihalenud Prantsusmaal ühegi pihlamarja järele. Kõrtsi omanikult saime veel informatsiooni. Esiteks olime sõitnud mööda kuulsat IRC Monte Carlo ralli teed ja teiseks juhised poe leidmiseks.
Laskumine (D70) oli jahe, tee kurviline, pikk, millised vaated (mõnda jõudsin vaadata) ning pidurdamislihastele (loe: kätele) tapvad. Alla jõudes kangutasin sõrmed lenksu küljest lahti.
Turinist saadud juhiste abil leidsime Camp Millost poe. Oligi viimane aeg, varud hakkasid otsakorrale saama ning päevases lõõsas oli külmkappide vahel täitsa hää jalutada.
Siesta tegime sama poe lähedal oleva jõe la Vesubie ääres, väikese hüdroelektrijaama taga. Jõe vool oli liige kiire ja säng liiga madal et sisse sulpsata, piisas ka sellest, et sai lihtsalt jalad sisse pista, samas päikese eest sealt varju ei leidnud.
Otsustasime edasi liikuda Mercantouri südame poole (D171), seega üles. Belvedere linnakese veevõtu kohas täiendasime vee- ja teeäärsete aiakeste saadustega puuvilja varusid. Kell tiksus õhtust aega ning telkimisplatsi otsinguid võtsime üsna tõsiselt. Ainult et, ... . Siledat pinda ei olnud jalatäitki mitte. Olime valmis teeäärsesse kruusahunnikusse jääma. Aga siis. Üle la Gordolasque jõe rippus kena sild, millest üle minnes ootas meid väga sobilik sügiskrookuste ja sarapuudega platsike. Piisavalt pinda mõlemale telgile, köögile, ratastele, pesemiskoht erinevatele maitsetele - rahuliku veega vannikesed, kiirema vooluga mulliaugud. Vee temperatuur mägedele kohaselt külm. Samast kohast läks üles mäkke matkarada, aga sellel õhtul matkasime sellel vaid meie.
Tavapärased õhtused tegevused - kasimine, söömine, joomine, kaardimäng ;D
Enne päikesetõusu langes õhutemperatuur vägagi ühekohaliseks, õnneks jäi plussi.
Toon siinkohal numbriliselt välja selle päeva tõusud ja laskumised: start 1000 m - 1200 m - 950 m - 1600 m - 500 m - 1000 m finiš.