Kokkuvõte

Mis siin ikka kokku võtta. Jääb üle vaid sõpru tänada suurepärase seltskonna, toimiva meeskonna ning toredate hetkede eest!

Olen väga rahul!

15.09.2009 (15 päev, 15 km)

Huvitav numbrite jada: viieteistkümnes kuupäev, viieteistkümnes päev, viisteist kilomeetrit.

Viimane päev. Mind teevad matkade lõpud alati omamoodi nukraks, samas on sees rõõmus ootus- ja kohtumisärevus reaalse maailmaga. Erinevate tunnete magus-kibe segu.

Viimane selle aasta ujumine meres, asjad kokku ning rattapoodi. Kastid saime kätte, lammutasime samas koheselt laiali ning voltisime piisavalt kokku, et mahutada Priidu pakikale. Nizza linna tänavate postid olid paigutatud just meie kastide järgi. Priit sai hõlpsalt neist mööda laveeritud ning igasuguse vahejuhtumita jõudsime lennujaama.

Ahjaa, Raul oli vahepeal meist eraldunud ning suundus matkapoodi. Peale pikka seiklemist jõudis ta meie juurde lennujaama. Rattad lammutasime laiali lennujaama ukse ees varju all. Üks pisike detail veel. Kui olime kõik kokku saanud, hakkas õues sadama, mis lõpuks läks üle korralikuks äikesevihmaks. Olime valinud parima aja lahkumiseks. Va see, et meie lendu lükati korduvalt edasi. Algselt pidime väljuma kell 14:05, kuid reaalselt saime minema kell pool neli. Läks isegi hästi.

Raul andis jooksvalt info edasi bussijuhile, kes tuli meile Riiga vastu. Pidi teine pikalt meid ootama. Peale Riiat vajusin sügavasse unne, magasin Eesti piiri kah maha. Tallinnasse jõudsime sügaval ööajal. Priidu õuel jagasime varanatukese laiali ja iga mats suundus oma koju.

Padi, oma padi, mõtelge!

14.09.2009 (14 päev, 57 km)

Arvatavasti oli meie telkimisplats piirkonna parim. Veendusin selles, kui hakkasime piki le Vari jõge mere poole sõitma.

Vot selline on vist rattaturism - mitu meetrit lai, imesile rattatee + kergelt allamäge. Võeh! Et väga igav ei hakkaks, tegime kiiruskatseid.

Tõeliseks katsumuseks osutus tungida rattaga, läbi kiirteede ja lõputute Nizza eeslinnade rägastiku, mereni. Küll olime otsapidi tupikus, küll kiirtee alguses, kuhu rattaga liiklejal ei olnud asja jne jne. Hull linn!

Oo. Vahemeri. Tuul. Meri möllas mõnuga, urrrr!

Esimeseks ülesandeks oli leida rattapood, kust saaks äkki hankida rattakastid. Sõitsime edasi-tagasi, risti-rästi. Ühe leidsime, kuid see oli esmaspäeviti kinni :(

Lõpuks saabus aeg, et suunduda mere äärde. Nii sinine, nii soe, nii suurte lainetega, nii soolane (fui). Siesta = lõuna + uinak + ujumine. Jäin vabatahtlikult randa rattaid valvama ning märkmikusse mõtteid kribama, sest see oli esimene ja ainuke kord matkal tekkinud ratturi päevitust veidike hajutada :D Teised suundusid uuesti linna, sest meil ei olnud ikka veel asja, millesse lennujaamas rattad panna.

Seekordsed otsingud kandsid vilja, rattapood leiti ning lepiti kokku, et hommikul punkt kell 9 oleme kohal.

Viimasel ööl olime samas rannas, kus esimeselgi. Polnud mõtet midagi uut otsima hakata, sest asukoht oli igati sobilik.

Õhtuhämaruses süttisid taas linnatuled ning võrreldes kahenädalataguse kogemusega, lahkusid viimased inimesed rannast varakult. Piidlesime taevast, sest mägede kohal keerlesid suured mustad pilved. Õnneks mäest alla ei olnud neil mahti tulla ning võisime rahus, mis rahus!!! ... paganama hiired. Nood trügisid peaaegu kaissu. Hää, et nad mu rattakotti auku ei närinud. Möllasid küll hoolsasti, sest saia lõhn ahvatles tegutsema.
Mhh, huvitav, mis minule saia lõhnaks on?

13.09.2009 (13 päev, 70 km)

Hommikul oli taevas sinisest sinisem, miski ei viidanud eilsele sajule.

Olin viimane ärkaja ja narrisin pead padjalt tõstmata, et toodagu mulle kohv voodi. Tont, toodigi. Hommikusöökki tehti valmis. Nad on tõesti suurepärased!

Täpipealt kell 9 tõi perenaine meile omapoolse söögi: saiakesed, pikad saiad ja moosid. Kuna olime omast toidust kõhud punni söönud, siis saiad ja osa moosist pakkisime kaasa. Iial ei tea, millal võime neist puudust tundma hakata. Kiidan siinkohal uuesti meie majutajat ning hubast katusealust. Soovitan!

Rattad koopast päikese kätte ja mäest alla Boyoni poole (D8). Kui olime võtnud suuna Roquestioni (D1), siis tekkis tunne, et sõidame mööda ringjoont. Kõik vanad linnakesed, mis mäeservadel vaatevälja ilmusid, olid väga sarnased. Oleks nigu äraarvamise mäng - leia pildil erinevused.

Ootamatult sõitis vastu hullupööra kihutav auto, mis tegi minu jaoks mõnevõrra ebameeldiva manöövri. Oli pisut nagu rallika moodi, seda enam, et esiuksel ilutses valge ruut, milles suur null. Samas oli tegemist suht vana autoga. Ju siis prantslaste seas on ka liiklushulle ning kihutavad ringi null-autoga!?!? Olgu, piirdusin kirumisega. Ca 10 minutit hiljem möödus suure tinnaga auto nr 1? ja siis nr 2??? Möh, olimegi endale teadmata sattunud mingile imelikule rallietapile, kus tee oli üldisele liiklusele avatud. Otsustasime mitte riskida ning sättisime suhteliselt mugavasse laia serpentiini kurvi (väliskurvi). Pärast selgus, et see oli ainuõige otsus, sest ca 30 autot müristas meist mööda ning edasine tee osutus veelgi kitsamaks ja käänulisemaks kui eelnev osa.

Mind pani muigama see, et eelmisel aastal Krimmis juhtus rattamatkal sama, nimelt jäin Jalta rallile jalgu.

Roquesteroni linnas sirutasime pisut jalgu ning imetlesime välikohvikust pühapäevast vanavaralaada saginat. Otsustasime teha viimase matkamoodi sõidu ning väntasime üles Mount Auvierest põhjapoole jäävat kruusateed. Sellele teele ei ole isegi numbrit antud, vähemalt puudub minu kaardil. Tee oli silmnähtavalt vähekasutatud, suhteliselt kinnikasvanud ning kohati väga järsk. Mulle meeldis. Huvitav oli see, et laskumist ei peljanud ning nautisin täiega. Teed katsid peamiselt rusikasuurused kivikamakad ja lahtist peenikest klibu oli vähe.

Põldmarjamägi, mmm, suured, magusad ja mustavad.

Peale lühikest siestat "rõõmustasid" meid taas pilved. Seekord ei olnud need tavalised pilved, vaid mustad rasked paukuvat äikest täis. Õnneks oli õhutemperatuur talutav ning langes vaid 19 kraadini. Laskumine veest lainetavalt käänulisel asfaltteel pakkus omajagu närvikõdi.
Õnneks ei jälitanud pilved meid lõputult ning enne laagripaiga otsingute algust hakkas pilvede vahelt päike piiluma. Kuna meil oli vaja veel laskuda, siis tuule abil said riided kuivaks. Jõudsime le Vari orgu. Pagan! Kus siin telkida saaks? Nii palju kui silmaga näha oli (uskuge näha oli kaugele), siis selles laias lagedas orus ei olnud küll ühtegi kohta kuhu jääda. Olime sattunud täiesti trööstitule tööstusmaastikule ja jõevoogudest ei tasunud sinist värvi otsida.

Kohas, kus olime le Vari orgu sattunud, suubus ka l´Esteroni jõgi. Sõitsime pisut ülesjõge. Ratastega liikumisel on see hea omadus, et saab teele seatud takistustest hõlpsalt mööda. Ignoreerisime keelavat liiklusmärki, kus oli läbisõit lubatud vaid elanikele (l´Euziere) ning autodele teele seatud poste, mis välimuse järgi pidid puldi abil alla vajuma.

Tasus olla ignorant, vastutasuks saime sileda varjulise telkimisplatsi, otse sinise jõe kaldal. Peale õhtuseid toimetusi tuli taevast alla mõned vihmapiisad, kuid selleks ajaks olime juba telki kolinud.

Viimane öö telgis!

12.09.2009 (12 päev, 64 km)

Sigakülm hommik. Rauli väitel näitas tema keel sooja vaid +2 kraadi jagu. Ärkamisajaks oli õhutemperatuur soojenenud tervelt kahe kraadi võrra, prrr. Tore! No ei tahtnud nina telgist välja pista. Takkaotsa jättis Priit telgist lahkudes (olen veendunud, et meelega) ukse pärani. Kui olin oma julguse riismed kokku kraapinud ning pistsin nina välja, selgus, et telgis oli tunduvalt külmem kui õues. Kui päike lõpuks mäenuka tagant paistma hakkas, siis sulasin täiesti üles. Soe!

Enamuse sellest päevast, sain tegeleda fliisi selga panemise ja seljast võtmisega. Ülesmäge hakkas piisavalt soe, kuid kuna pikki laugeid laskumisi oli palju, siis fliisiga tundus mugavam olevat.

Mida siis sellel päeval tegime? Päeva esimesed kilomeetrid olid mõnusad, piisavalt koormust ja ilusaid vaateid. Oletan, et mõnusaimaks osutus Taulane golfiväljaku tagune rada, mujal väntasime mööda asfaldi, tee muutus tüütult sirgeks ja ei saanud aru kas sõidan parasjagu ülesse või alla.

Kui jõudsime teele nr D2211, siis tundus nagu sõidaksin lauskmaal, kuigi asusime 700 m kõrgusel asuva oru põhjas, mida kahelt poolt palistasid mäed. Pisut tüütu ja vaated igavavõitu. Peatus Valderoure nimelises asulas, kus võite leida väikese toidukoha, mille taha ruumi on surutud pisike pooltühjade riiulitega pood. Ca 10 aastane poiss istus kassas ning oli igati asjaliku moega.

Poest saime edasi sõidetud vaid mõned meetrid ning tegime uue vahepeatuse. Nimelt tahtis Raul taas kord näha enda kaherattalise sõbra tallaaluseid. Seekord leidis ta hiigelsuure okka.

Peale Vakdereouret pagesime laugest orust veits lõuna poole. Alguses tähendas see tõusu mööda serpentiini, kuid võin nüüd kinnitada, et see oli selle matka üks lihtsamaid. Mööda D 79 jõudsime Andoni linnakesse, kus leidsime ennast keset suurt kirjut kaherattalist saginat. Linn oli täis värvilises riietuses rattureid ja nende veel värvilisemaid uhkeid rattaid. Olime sattunud stardikaare juurde. Ma ei saanudki aru, kas võistlus oli algamas või juba läbi. Igatahes lõime ka omad suled puhvi, sabad püsti ning sõitsime stardikaare alt läbi. Enne seda tuli muidugi kollektiiv-demonstratiivselt juua ära üks õlu :)

Ja siis algas väga lauge lõputu laskumine. Kilomeetrite viisi ei pidanud kordagi pedaalile ja piduritele vajutama. Ratas liikus ise paraja kiirusega ca 20-30 km/h. Päris väsitav kogemus, pigem kangeks tegev kogemus. Pedaale sai liigutatud pigem selleks, et saaks veidike asendit muuta. Kuna ise ei pidanud vaeva nägema, siis oli rohkem aega ringi vaadata. Piirkond on ilus, võrreldes teiste orgudega kiiskas vastu palju sügisvärve. Kilomeetrite viisi piiras teed hobuste koplid. Lõpuks enne Creolierese linna algas mõnus tõus.

Selles linnas tegime lühikese siesta. Nunnu linn, mis ripub Cheironi mäe (1778 m) ja le Loupi jõe oru vahel, kaunid vaated. Meelde jäi ka linnakese südames oleva restorani poolt valmistatud suurepärane lambapraad.

Edasi liikusime ülesse poole (D8). Kas mõjus äsja lõpetatud lambapraad või möödunud öö külmast häiritud uni, igatahes mulle olid esimesed kilomeetrid pisut rasked. Enne Coursegoulesi linna hakkas sadama, õhusoe kadus tuntavalt. Jäime vihmast tilkuvatena bussipeatuse katuse alla ootama, äkki läheb paremaks. Piilusime aegajalt pilvi, üritades mõistatada, kas on tulemas mõningast ilmaparanemist. Kohati jäi vihm peaaegu järgi, et siis uue hooga kallama hakata. Muutus tüütavaks. Pidasime ööbimisplaane, küll majutasime ennast külalislahkelt avatud ustega tuletõrje depoosse, mis oli silmajäänud veidike enne bussipeatust, küll vastasmajja jne. Tõde oli see, et pidime hakkama edasi liikuma.

Kui vihm muutus tibutamiseks, lükkasime ennast teele. Jahe. Siis külm, Lõpuks juba vappekülm. Päevasest kolmekümne kraadisest soojast jäi järele vaid 12. Huhh! Mul oli tõesti külm. Oleksin võinud jah rohkem riideid selga panna. Hoidsin neid hoopis õhtuseks olemiseks, et miskit kuiva saaks ka hiljem selga panna.

Enne Bezaudun-les-Alpesi linnakest märkasin silti B&B. Ju oli ka sõpradel külm, sest sellest mõttest haarati kiiresti kinni. Algul küll põhjendusega, et ülesmäge sõites saab sooja, nimelt asus see linnake suure tee suhtes üleval pool. Minul tiksus peas vaid üks mõte, kohe ja nüüd pean saama kanget napsi.

Küla servas pidasime pisut aru. Mäest üles väntamine andis pisut sooja ning puhus mulle pisut eluvaimu sisse. B&B omanikuks osutus tore vanadaam, kes kõigile ootamatult oskas inglise keelt. Proua oli sünnilt ameeriklane, kes viimased 40 aastat on elanud Euroopas. Neist 33 aastat Hispaanias ja viimased 7 Prantsusmaal. 110 euro eest saime enda käsutusse ilmatumalt vanas majas asuva hubase suure korteri, mille ruumid asusid eritasapindadel ja olid sobivalt sisustatud. Majutus sisaldas hommikusööki. Rattad paigutasime korteri all olevasse uhkesse "koopasse".
Olin veel märgades riietes, kui sain napsu kätte, kuum jutt tuhises alla ja siis edasi näppudesse ning nina otsa. Mõnna!

Perenaine oli pisut mures, et tal ei ole meile midagi õhtuks süüa pakkuda ning lähikonnas puudub söögikoht. Kuna meil oli toidumoon kaasas ja köögis leidus söögitegemiseks kõik vajalik, siis ei olnud meil põhjust nälgajäämist karta. Siiski palus perenaine tulla mul endaga kaasa tema aiamaale. Tore! Riided märjad, napsust samm sirge, jutt voolamas, võtsin käevangu korvi ning sammusin mööda kitsast treppi (loe tänavat) mitme terrassi võrra üles. Aiamaal lapiti mulle korvi suur suvikõrvits, paprikad, piprakaunad, tomatid, kurgid. Perenaine seletas, et talle meeldib aiasaadusi kasvatada, kuid nende söömisest ei hooli ning tunneb suurt rõõmu kui saab neid teistele jagada.

Vann, kuum vesi, parim mis sellisele päevale järgneda sai.

Õhtusöögile lisaks tegin hunniku pannkooke. Ära söödi kõik, ju siis kõlbasid.
See korter oli täis raamatuid ning vanu National Geographicu aastakäike. Päris põnev oli lapata 70. aastate ajakirju. Tänapäevast eristas neid vaid pildikvaliteet ning reklaamidel ilutsevate fotoaparaatide mudelid.

Selle matka esimene ja viimane öö, valgete linade vahel.

11.09.2009 (11 päev, 37 km)

Väga aeglane hommik. Uuunii. Kõik liigutused toimusid rahulikult ja pikalt kaalutledes. Tundus nagu oleks filmilindi ketast ringivediva mootori jõud raugemas. Kuna aega oli (laetav elektroonika luku taga), siis läksin üksi külapeale kondama. Nunnu koht. Järve juurde jõudes kahetsesin, et ei haaranud ujukaid kaasa. Tuuletu hommik oli sinise järvepinna siledaks triikinud ning vaatamata lõputule sügavusele oli vesi soojem, kui enamuses suvistes Eestimaa järvedes.

Rattasõidu päev algas lihtsalt. Kergete tõusude ja langustega jõudsime, mööda paremkaldal asuvat teed, järve lõunapoolses tipus asuva tammini. Tundus olevat väike turismimagnet, Kõik, kes mingil transpordivahendil sinna kanti sattusid, jäid seisma ja tegid ohtralt pilte. Nii ka meie.

Olin terve tee otsinud kohta kus saaks vette sulpsata. Paisjärvedega on see paha lugu, et kipuvad olema väga järsu kaldaga. Põhimõtteliselt sisse saamisega häda ju nigu poleks, kuidagi ikka alla saab. Pole ma veel näinud, et keegi ülesse poole kukuks. Raskeks osutuks pigem välja saamine. Järve tipus leidsin ideaalse koha. Lauge kaldapealne võimaldas ohutult vette jalutada.

Enne Castellane linna leidsime suure poe. Just, see oli esimene suur pood, mida olen harjunud nägema koduses argipäevas. Ühest otsast teise jalutamine võttis aega. Ideaalne koht hankida midagi head, sest valiku võimalus oli omajagu suur ning leida külmlettide vahel pisutki varju ja jahutust, õues lagipähe laksiva päikese eest.

Castellani linn. Ilus korras keskväljak, mis kubises mootorratturitest, armsad vanad majad ning toredad kitsad vanalinna tänavad. Jätsime rattad lukustamata ning valveta keset keskväljakut ning tegime tiiru linnas. Lisaks lonkisime linnakohal kõrguva mäenuki otsa, millel alt vaadates ilutses mingi kuju. Tee ülesse oli kivine, soojakraade ilmselgelt palju. See ei olnud kurtmine, tegelikult iga sammuga muutus vaade aina paremaks. Iga natukese aja tagant leidsime teeäärest sambaid, millel ilutsesid värvilised stseenid piiblist. Lõpuks panime puzzle kokku - Jeesuse ristikäik. Oeh. Ehk siis võin nüüd öelda, et olen ristikäigu läbiteinud :D

See kuju mäe otsas, mida enne mainisin, ei olnud lihtsalt kuju, vaid oli hiigelkuju, mille alla mahtus ka kirik. Teine kuju oli veel :), aga sellest oli alles vaid seelik. Ka tähelepaneliku otsimise käigus ei leidnud mina ülaosast ühtegi tükki. Võis järeldada, et see oli kuju hüljanud juba väga ammu. Ülevalt avanes ilus vaade, linn tundus imepisikesena ning mahtus täpselt peopesa alla.
Lõunasöök keskväljaku resturaanti terrassil. Vihmasabin. Kiiresti rataste juurde, katted peale ning sööma tagasi.

Edasi suundusime mööda D102, mis lookles kaunis ja kitsas jõeorus mäest üles lõuna poole. Suured pilved ja vihm jäid seljataha. Clare külast võtsime suuna itta (D52). Selles kandis on hiljuti möllanud metsatulekahjud. Lähedal lummavalt sünged vaated, taamal kaunid mäed.
Ronisime järjest kõrgemale. Sobivaid telkimiskohti nägime ca 0 korda. Kaart näitas küll siniseid jutte, mis võiks tähendada vee olemasolu, kuid aastaajast johtuvalt, võite isegi aimata, olid need jutid sinised vaid kaardil. Le Plan d`Anelle lähedal jäi kaardil silma siledam ala. Olime valmis jääma telkima, selle sama asulakese sissesõidutee äärde jäävasse rohealasse. Põhimõtteliselt oli mugav koht, sile plats, veevõtu koht (tarbevesi), laud ja toolid.

Õnneks viitsisime pisut veel vaeva näha ning väntasime eemaloleva jõe l`Artuby sängi juurde. Ennäe, kena kadakane männitukaga plats ja jões vesi ning küla silmad sinnani ei ulatunud. Huhh, vesi ei olnud soe, kuid kohustuslik selili-külili pesuvoor tuli läbi teha.

Kuna oli plaanis lähitulevikus pannkooke teha, siis sellel õhtul levis üle laagri kadaka lõhn. Mina ja Raul üritasime meisterdada pannilabidat (NB! see labidas on hetkel minu matkaasjade riiulis). Tekitasime hunniku laaste ning minu töövili, eee, no hea fantaasia korral võiks seda labidaks pidada küll.

Õhtul langes õhutemperatuur järsult. Öö - kuradi, kuradi, kuradi külm on! Sellel ööl pistsin ka nina magamiskotti, sest muidu oleks hommikul purikad otsas rippunud. Prrrrr!

10.09.2009 (10 päev, 35 km)

Hommikul magasime pikalt ning rattad lükkasime teele alles kell 11. Annoti linnakeses (780 m)täiendasime söögi-, joogivarusid, et hakata uuesti kruusateel mäkke väntama. Huvitav on see, et Annotist ei ole mul mingeid mälestusi. Kas see nägi välja kui iga teine linnake selles piirkonnas ning ei eristunud omanäolisusega?
Igatahes ei meenu ühtegi asjaolu ning märkmikus on vaid kuiv fakt varude täiendamise kohta.

Mäkke minek oli sarnane eelmisele päevale. Väga järsult üles. Higi voolas ja kõik jõuvarud tuli kasutusele võtta. All ennustas üks taat, et jääme vihma kätte, pilved käisid küll ümber mäe, aga vihma ei jagunud. 780 meetrilt rühkisime 1471 meetrile. Selle tee ääres asub mitmed ametlikud laagriplatsid - vesi, telkidele parajalt siledat pinda, lauad-toolid. Siesta, sügav uni teeäärsel laual. Kurul oli mitme tee rist, õnneks tegime õige valiku.

Laskumine oli eilsest hullem, korduvalt ronisin sadulast maha ja sõnaotseses mõttes talutasin ratast pikki lõike mäest alla. Mõnedes normaalse kaldega lõikudes muutusin julgemaks ning vajutasin kiirust juurdegi, et siis taas suurte silmadega järgmist uperkuudi võimalust silmata. Lõpuks panin rockmuusika kõrvu üürgama. Huvitav on see, et õige muusika õiges kohas mõjutab minu emotsioone tugevalt. Julgust tuli kui kapaga juurde ning spidomeeter hakkas näitama tunduvalt normaalsemaid numbreid.

Ühtäkki rühkisid mulle vastu kolm ratturit, kõik omad. Nood olid jõudnud suure tee äärde, mis aga ei olnud sugugi see kuhu tahtsime jõuda. Laskumisel olime õigest teeotsast mööda põrutanud ning Vauclause (D955) asemel jõudnud col de Toutes Auresi lähedale (N202), mis on kiirteel. Poisid olid valmis viga parandama ja väge täis tuldud teed tagasi minema. Surusin sõrad vastu esimest ja viimast korda ning keeldusin uuesti üles minema. Asi ei olnud tegelikult ülesse minemises, ma ei tahtnud mõeldagi, et pean täna uuesti sellise laskumise läbi tegema.

Jalgade trampimine oli vist piisavalt värvikas, et võtsime suuna asfaldile. Esimese hooga küll vales suunas, kuid mõnesaja meetri pärast tegime kiire kannaka, et suunduda kuru poole. Kiirtee ei ole just kõige parem koht sõitmiseks, kuid jätkuvalt oldi meie vastu prantslaslikult heatahtlikud, segamas vaid summuti torudest väljapaiskuv jama.

Kurult laskusime peaaegu väntamata St. Julien-du-Verdoni, mis asub sinisinise paisjärve lac de Castilloni ääres. See järv on 8 km pikk ja 100 m sügav. See, et ..., ei taha küll viriseda, aga Montenegros laiuv Piva paisjärv on tunduvalt ilusam ja võimsam.

Sama linnakese servas asus ametlik kämpimise plats. Otsustasime olla turistid, sest ihu vajas sooja veega kasimist ning nii mõnigi elektrooniline vidin oli elektripuuduses aetud viimasele piirile. 17 euro eest sai kahele telgile neljale inimesele ning rattale korraliku sileda suure telkimisplatsi; kenad välismaised puud asjade kuivatamiseks-tuulutamiseks; laste turnimisala kiikede, liutoru ja liivakastiga; sooja vee; puhta WC ja notsuninad kuhu sai torgata laadijad. Veevärgi kasutamine oli põhjalikult läbimõeldud. Uhke kraanikausisüsteem - kausid ihuharimiseks (käed, hambad jne), kausid nõudepesuks, kausid riiete pesuks. Õnneks olid kõik veeallikad piisavalt piltlikult sildistatud ning ei pidanud prantsuskeelsete tekstide kallal pikalt juurdlema.

Voolav vesi - mmm, soe voolav vesi - mmmm, dušist voolav soe vesi - mmmmmm!

Olime naabritest piisavalt kaugel ning seetõttu ei tekitanud meie "köögist" tulev gaasipahin neis ärevust. Kui nüüd olla aus, siis oli selline tegevus antud kämpingus pisut illegaalne.

Jalutuskäik õhtupimeduses künka otsas ilutseva kiriku juurde. Pilves, kuid soe ja eriti turvaline öö aiaga piiratud alal :)

09.09.2009 (9 päev, 40 km)

Sellel hommikul ei saanud mina kuidagi üles. Vaatamata sellele, et kukk kires ca 100 m kaugusel, vaatamata sellele, et Viljo siristas aktiivselt kõrvalasuva telgi lukkudega ning astus raginal otsa igale käbile, mis metsas jala alla jäid. Surusin silmad kinni ja üritasin edasi magada. Lõpuks ei pidanud närv vastu ja ajasin ennast istuli, aga ... . Telgist ei väljunud. Asjatasin tubaste tegevuste kallal, nagu näiteks liitsin-lahutasin meie arved kokku, kribasin märkmiku veidike matkajuttu, haigutasin niisama.

Aga mis kõige olulisem, seda kõike tegin ülimalt laisa kiirusega. Kõik minus magas veel.

Ime juhtus. Poisid said minuta hommikusöögi valmis - kiirnuudlid. Nii tublid! Tegelikult hakkasin haistma ohtu, et äkki nad niimoodi talitades enam mind ei vajagi. Pean olema ettevaatlikum ning enda vajalikkust aegajalt siiski demonstreerima ;D

Täna suundume tumepunasesse Daluisi orgu (D2202), millele panin silma peale juba kodus. Netis leitud piltide ja kirjelduste järgi tundus olevat täiesti sürr kant. Ja seda see ka oli. Hästi kitsas, sügav ja ebamaiselt tumepunane kanjon ning tavalised lehtpuud tundusid selle kõrval imelikult helerohelistena. Piki jõge allavoolu sõites tuleb läbida 17 äärmiselt kitsast tunnelit, enamuses hästi lühikesed, mõnes oleks jäänud pealambita pisut hätta. Tee oli kurviline ja surutud kitsale karniisile punase kuristiku kohal. Soovitan youtube sisestada "gorges de daluis" ning sealt on võimalik leida hulga klippe, mis on filmitud tsiklitelt. Niisama äkki kui punane kanjon algas, see ka lõppes ning asendus tavapärase hallikasvalgega. Kõikjale kuhu silm ulatus tundus olevat ootamatult plass ja igav. Seda kuni esimese linnakeseni (Enriez), kus suundusime taas mäkke (D110).

Võeh, vot see oli alles vallutusretk. Rattanokk kippus õhku tõusma ja liikumiskiirus 4-5 km/h tundus kihutamisena, teiseks võimaluseks oli lihtsalt seista. Asfaltteed jagus peaaeg kuruni. Kilomeeter jäi vist ainult puudu. Viimasest majast veidike ülespoole haukus kruusateel harkisjalu seisev suur valge karjakoer. Eemalt vaadates tundus pisut hirmuäratav, ei tahaks enda säärekonti nigu sellise hambusse anda. Lähemale jõudes hakkas peni saba liputama ning kohakuti jõudes oli ta kui sõbralikkuse ainukehastus. Koer liputas koos sabaga ka enda suurt keret. Saime toreda kaaslase, kes saatis meid järgmisesse külla. Nüüd tagasi tõusu juurde. Hakkas tibutama, tihedalt tibutama.

See oli test, kui ruttu saame kätte pagasi ja enda katmiseks vajaliku. Kui rabistamine oli lõppenud, lõppes ka tibutamine. Kehv lugu oli nüüd see, et allasadanud vesi muutis niigi raske tee ka libedaks - lahtine kruus, libe, järsk, vagudes, järskude kurvidega - milline "rõõm". Ühes kurvis kaotasin tasakaalu ning jala mahapanek tähendas seda, et pidin mitu pikka meetrit otsima kohta kus saaks rattale uuesti hoo sisse. Lükka-lükka stiili sai mitmes lõigus kasutada.

Oo, kuru (1320 m), milline vaade + kaminaga matkahütt. Just õige koht telkimiseks, ainult et kell ei olnud veel keskpäevagi jõudnud. Seega edasi. Ootamatult selgus, et kuru ei osutunudki kõrgeimaks punktiks. Tee lookles veel järsemalt ülesse, need kilomeetrid tundusid lõputud. (Järgnevat lauset lugege hästi kiiresti ning unustage mida teada saite). Lõpuks andsin alla ja hakkasin lükkama, aga ma ei olnud ainuke, kõik said lükka-lükka stiili selgeks. Koer oli pidevas hämmingus meie aeglase liikumise osas.

Laskumise alguses selgus, et pelgan väga järske kruusalaskumisi?!?! See oli midagi uut. Võimalik, et selle tekitas kukkumine esimesel sajal meetril. Kukkusin vale taktika kasutamise tõttu ning ratas kaotas täiesti juhitavuse. Õnneks kiirus ei olnud suur ja rattakotid on häädeks polstriteks. Muutusin eriti ettevaatlikuks, mõnes kohas ronisin suisa rattalt maha(?). Sellele vaatamata suutsin ka teisel korral külje maha panna. Seekord läks väheke kehvemini. Õli jälgede alt paljastus säärel pärast puhastamist õhetav hammasratta jäljend + hilisemal vaatlusel avastasin mõned uued sinikad. Olin nüüd Rauliga nii ühtekad, ka temal on hammasrattajäljed Saaremaa jaanikumatkast säärel ilutsemas.

Kahe järsema laskumise vahele jäi tore männimets, paarisajameetrise horisontaalse teelõiguga. Otse vaadates tundus nagu oleks Aegviidu kanti sattunud (tervitused Ummile).

Enne le Villardi jõudmist sai tee "asfaltikatte", või vähemalt mingid servad ja veidike enne asulat kindlama katte. Kui meie kiirus hakkas kogunema, ehmus kurutee truu saatja millegi peale ning jäi nukralt saba liputades meile järgi vaatama.

Igaõhtune tegevus - laagriplatsi otsing. Le Villardist ei olnud mõtet edasi laskuda. Tee, mida mööda oleksime edasi liikunud, oli järsakust alla vaadates justkui peo peal ning seal küll ühtegi pesakohta silma ei hakanud ja silmapiirist edasi sõites oleksime jõudnud suure tee äärde. Mitte kaugel keskustelu kohast, leidsime mõnusa lohukese, mis jäi kahe tee vahele. Üksikutele möödujate eest olime hästi varjatud. Veega pidime koonerdama (järgmine päev selgus, et vesi asus meist vaid 100 m all pool, tee ääres).

Üritasin taas oma kotisügavusest ühe lolluse välja koukida. Nimelt, mul oli kaasas pilapoest hangitud tops, kuhu oli mahutatud mingi roosa jahe ollus ja silmamuna. Mõtlesin, et kummutan totsakutäie pudrupoti kaanele, aga kõik askeldasid köögis ja selle ümbruses ning ma ei leidnud sobivat hetke, mil ühegi kamraadi tähelepanu ei oleks minul. Muutsin plaani ja kallasin olluse Viljo matile, mille munaresti muster hoidis seda äravoolamise eest. Ise jalutasin telgi taha. Võttis väga kaua aega, et keegi hakkaks üldse asja vastu huvi tundma. Mul oli nii raske telgi taga püsida, sisemiselt naerukrampides ja raske oli turtsatusi tagasi hoida. Ja siis, vaatas Raul matti ja taevasse, uuesti matti ja ... .

Mina ei pidanud enam vastu ning kukkusin naerust kõõksudes kadakapõõsasse. APPI. Sellega oli tagatud, et minu "naljast" ei olnud kellelgi aimu, pigem ehmatasin laagrilised enda naerukrampides väänlemisega täiesti ära.

Tundub, et oskan ennast lõbustada küll, aga teisi? Rauli imestust täis nägu kui ta vaatas matile ja taeva, muahhhhahhaaa. Oeh, see ajab siiani itsitama.

Õhtupimeduses oli mul teele asja. Tagasi tulles lonkis meie pesalohu suunas ka Viljo. Auto. Tegime kiireid liigutusi lohku naasmiseks, et laagrikoht ei jääks silma. Pealamp kustu, Viljo hüppas ees ja mina kiiresti pimedusse järgi, otse selga. Oh seda rüselust ja naerukrampe. Hea, et pükse põldmarja okaste otsas lõhki ei tõmmanud.

8.09.2009 (8 päev, 45 km)

Jätkasime samal teel (D30) ülesmäge, kuid teises orus, mis oli kaetud laialehelise metsaga. Kuna see org jäi Vahemere suhtes risti, siis ei pääsenud soojad õhumassid seda soojendama. Jätsin fliisi selga, sest nii tundus mugavam üles rühkida. Jõudes lehtmetsa piirist ülespoole, hakkas eemalt paistma sümpaatne väike 12. sajandist pärit Roubioni linnake. See oli eemalt vaadates kui herilasepesa, mis on kinnitatud üles mäeservale.

Otsustasime teha ühiskülastuse ning käisime läbi linnakese kõik ülikitsad mäeservalt järsku üles alla suunduvad tänavad, ronisime kunagise linnamüüri serval ja kõõlusime vaateplatvormil, kus avanes suurepärane vaade mägedele ja orgu. Mina astusin läbi St Sebastian imepisikesest kirikust, kus võis imetleda 16. sajandist pärit hästi säilinud freskosid. See oli matka teine ja ühtlasi viimane kultuuriobjektiga tutvumine seestpoolt.

Ülesse poole liikudes muutus loodus silmnähtavalt. Juba enne jõudsime laialehisest metsast välja lagedale, mis asendus tammikuga. Veidike ülesse poole jõudes sattusime helerohelisse lehise metsa, mis varsti asendus tumeroheliste nulgudega. Ees ootas Couillole kuru, mille kõrguseks on kaardil märgitud 1678 m.

Tuul vuhises kurul ning vahepeal seljast heidetud fliis leidis taas enda koha. Laskumine tõotas tulla kiire ja jahe, sest silmaga nähtav tee oli sile ja lai. Nii ka oli, 1200 meetrini jõudsime linnutiivul, et siis pisut jälle ülespoole sõita.

Juhtuski. Raul näitas taas kord enda MäkAivarlikke oskusi. Nõuandjateks oma meeskond + prantsuse taat rattal + saksa tsiklimees kummikinnaste ja niiskete salvrätikutega.

Puuduv hammakas asendati poldi ja sellele ritta sätitud terasseibidega. Kett õlitati ohtralt. Tiir linnakese keskel ristteel, veidike käikude timmimist ja ratas tunnistati ajutiselt sõidukõlbulikuks. Otsustasime riskida ja liikusime eelneva plaani kohaselt edasi mäkke, Valbergi nimelisse suusakeskusesse. Meid lahkelt aidanud muheda taadi sõnul pidi seal olema üks suusa/rattalaenutus, ainult et ta ei olnud kindel, kas see on avatud. Ei olnud ei ühe ega teise hooaeg.

Kuus kilomeetrit kerget tõusu - nii hellalt ei ole minu jalg neid pedaale varem vändanud. Valbergi alguses leidsime otsitu. Noor poiss ei mõistnud meie keelt, kuid sai aru mis probleemi otsas oleme. Vaatamata sellele, et ruumis olid pukkide otsas remondi ootel rattad, mõistsime, et temal ei ole sellega pistmist. Riiulil ilutses uus tagumine käiguvaheti, hinnaks 48 eurot. Olin valmis selleks kulutuseks, aga õnneks MäkRaul märkas akna all pappkasti, kuhu oli kuhjatud sodi ning palus luba kastisisu revideerimiseks. Ennäe imet, selles oli suisa kaks minule vajaminevat vidinat. Ratas ukse ees seliti ning remont võis alata. Ratas sai sõidukõlbulikuks, käigud pisut jupsisid, aga asi seegi.

Valbergist endast ka pisut. Inimtühi, uhkete spordipoodide ja restoranide rivid, hotellid, tõstukid. Oletan, et talvel käib selles keskuses paras möll.

Sõites mööda D28 Valbergist välja, avanesin head vaated 2500 kuni 3000 m mägedele. Guillaumesisse viiv tee on suhteliselt lai, sile ja kergelt läbitavate serpentiini kurvidega. Linnake ise asub le Vari jõe orus.

Ööbimisplatsi otsingud. Linna sissesõidu juures oli platsike otse jõe ääres, kus seisid mõned autosuvilad, põhimõtteliselt oleks see isegi sobinud. Taadid, kes läheduses istusid, soovitasid minna ametlikku kämpingusse. Otsustasime asja kontrollida. Jõudsime linna teise otsa, aga kämpingust ei olnud jälgegi.

Mulle jäi nende jutust mulje nigu oleks pidanud see jääma eelmise koha lähedale. Aga ega me ju võime jätkata metsiku kämpimisega. Ületasime silla ning jätkasime otsinguid piki jõge üles poole sõites. Ükski koht ei meeldinud, isegi linnast väljas olles jäime nigu peopeale. Suur tee möödus täpselt teiselpool jõge. Pöörasime ninad tagasi linna poole ja ennäe leidsimegi keset linna teise silla, mis viis kämpinguni. Kämping jäi aia taha ning ei olnud tahtmist hakata uurima, kas ja kuidas saaks sinna sisse.

Sõitsime edasi jalgpalliplatsini. Hehh, platsi kõrval metsa all oli õdus sile väike laagrikoht. Ideaalseks muutis koha ka asjaolu, et ca 100 m kaugusel telkidest oli kraan, kus sai pesta ennast ja väiksemad riidehilbud. Isegi juuksed sain kasitud. Jõgi ei ahvatlenud kuidagi, olime selleks mäest liiga alla tulnud.

Neid õhtuid võib juba traditsioonilisteks pidada - samad tegevused õhtust õhtusse, igaüks teab täpselt mida, kus ja millal tegema peab, olgu see siis laagriplatsi üleslöömine, köögis askeldamine, söögi- ja joogikombed. Väga turvaline.

07.09.2009 (7 päev, 55 km)

Hommik algas asfaltteel laskumisega la Touri linnakesse. Siinkohal pean tunnistama, et kodus paberkaardil ja google earthis olin sama tee mõttes läbinud vastupidises suunas. Tee mida mööda laskusime oli kitsas, kurviline, järsu laskumisnurgaga, konarlik, sodi ja okkaid täis, kuid siiski etem eelmise päeva kruusasest tõusust. Seda mööda oleks päris ebamugav olnud alla sõita. Õnneks läks.

La Touri linnakese vaikelus leidsime poe ja söögikoha. Nunnu linnake, mille jõuab risti põiki läbikäia ca 15 minutiga. La Tinee jõe orus sõitsime (D2205) üles St Sauvier-sur-Tineeni, sealt keerasime la Vionene jõe äärde jäävale teele (D30). See org oli kitsas, järskude nõlvadega (õigem püstloodis) ning peatuda sai vaid üksikutes teesoppides. Kus telkida? Teed ääristaval barjääril, mis varjas kuristiku serva? Või teiselpool, tee ja kaljuseina vahel? Või tunneli alguses betooniribal? Ei, hoopis väliskurvis silla juures, otse SOS posti kõrval :D Selles kohas langes Ruisseau de Vionene jõgi mühinal alla orgu.

Varem möödus meist üks väikebuss, mis oli pilgeni täis rattureid ja rattaid. Istusin üksi sillaserval, kui buss uue täiega üles rühkis. Minu juures jäädi osavõtlikult seisma, et uurida, kas on midagi juhtunud (inglise keeles!!). Tehti suured silmad, kui saadi teada, et kõik on korras ja olen jõudnud tänase päeva lõpp-punkti ning kavatsen sinna ööbima jääda. Vangutati pead ja meelitati-keelitati kaasa tulema. Jäin endale kindlaks.

Vaatamata külmale veele oli see jõgi väga mõnus pesemiskoht. Ülevalt suurtelt astangutelt trepina langev vesi oli justkui looduslik dušš. Eee, mingil hetkel avastasin, et see tore dušš on laagriplatsi suhtes varjatud, aga paistab ilusti alt sillale lähenevatele autodele kätte. Olgu siis nii.

Õhtusöögilaua katsime silla servale, niigi hõre liiklus hõrenes veelgi.

Telkimisplats asus täpselt tee ääres. Kuna õhtupimeduses möödus meist kaks ja hommikul enne telgist väljumist veel kaks autot, ei olnud sellest lugu.

Milline nägi 55 km kohta välja meie kõrgusnumbrid: start 1734 m - 200 m - 980 m. Ehk siis päeva esimesel poolel laskusime järjest 1534 m, laskumise pikkuseks ca 20 km.

Selle päeva jutt jäi kuidagi lühikeseks, kas tõesti midagi ei toimunud?

06.09.2009 (6 päev, 20 km)

See päev oli väga raske, aga nauditav. Jah, tõepoolest on võimalik sellist enesepiitsutajalikku rajavalikut ka nautida. Telkimiskohast Lantosquesse oli sõita vaid 4 lauget kilomeetrit. Ja siis mööda tõelist "kruusateed" (D332) üles 16 km. See saigi meie päevadistantsiks. Lantosque asub 450 m kõrgusel, päeva lõpetasime 1734-l. Kuidas läbitud kilomeetreid kirjeldada? Põhimõtteliselt saate keskmise tõusunurga ise välja arvutada, sest vajalikud andmed on lisatud.

Nüüd kokkuvõtlik kirjeldus:

• üles
• ainult üles
• ilge kuumus
• üksikud varjuandvad puud
• sageli nii hull tõusunurk, et pani rattad tühjalt kive tagant tulija suunas pilduma
• hulk peatusi, enamuses päikese käes
• pikk siesta + sügav uni!!!
• vaid mõni üksik maastikuauto, sellel teel ei oleks saanud toreda pereautoga liigelda.

Ca 1500 m kõrgusel algas mets (nulud, pukspuu, kuused, lehised), kuigi see ei vähendanud tõusunurka, muutus õhutemperatuur liikumiseks mugavamaks. Õige jah, teekate muutus samuti pisut sõidetavamaks, lahtist klibu oli vähem.

Les Granges de la Brasque juures lugesime kaarti pisut valesti ning oleksime kiriku varemete juurest hakanud veel ülesse poole rühkima. Õnneks oli meil vaja kindlasti vett hankida, kuum päev oli pudelites korraliku kuivendustöö teinud. Valisime teise tee otsa, sest eemal paistis auto. Kohalike olematu inglise keele ja Viljo mõne päeva jooksul raamatutest hangitud prantsuse keele abil saime teada, et vesi asub lähedal. Muide, eelkirjeldatud pika nimega kohas algas asfalt. Vett oli ja palju, jooksis teine lausa hooga torust välja. Mõnusalt jahe ja maitsetu. Samas oli ka suhteliselt sile plats, kuhu oleks saanud telgid püstitada.

Aga, sellel kohal oli üks viga. Üle terve oru kõlasid kimedalt-kumedalt kellad. Igal lehmal, kes mäenõlval liikusid oli kaelas suur kell. Ja neid lehmi oli palju, liiga palju. Seega võite ette kujutada kui kõrvulukustav see olla võis. Sõitsime tuldud teed pisut tagasi, kus enne nägime mahajäetud maju. Majade vahel oli siledat pinda piisavalt ja kella kolinat ei olnud peaaegu kuuldagi.

Poisid allikale kasima, mina köögitoimkonda. Kuna vee keema hakkamiseni oli piisavalt aega ja eks lõikumistööd võis teha ka hiljem, viisin ellu ühe varem valmishautud plaani. Kleepisin ratastele 3D kleepsud, mille nunnumeeter oli põhja keeratud - lepatriinud lilledel. Kui nad tagasi tulid, ei märgatud lollust koheselt. Vat nüüd ei mäletagi enam, kes esimesena märkas, et ratast on miskit tõbi tabanud. Kahjuks nende kleepsude liim oli kehvapoolne ning kõik lepatriinud leidsid ajapikku uue kodukoha Prantsusmaa mägedes.

Enne oli juttu, et oleksime vale teeotsa valinud. Tõepoolest, me oleksime lõpuks kitserajale jõudnud. Õhtul paigutasime ennast kaardil õigesse kohta ning nüüd teadsime kuhu peame suunduma reaalsel maastikul.

Taas kord tavapärane laagriõhtu ning veidi jahedam öö kui varem.

1734 m jäigi selle matka kõrgeimaks rattaga sõidetud punktiks.

05.09.2009 (5 päev, 30 km)

Müts, kindad ja paksud sokid sobisid suurepäraselt jaheda hommiku aksessuaarideks. Neis oli hea köögis toimetada.

Rataste nina keerasime mägede tippude suunas. Tee ääres ilutsesid hoiatussildid, mis andsid teada, et isegi ilusa ilmaga võib selles kohas meid tabada ootamatu veetulv, mis võib vallanduda tammi tagant mägedes. Muide, samasugune märk oli ka meie telkimisplatsi juures ;), õnneks und see ei seganud.

Meist vurasid samas suunas mööda mõned autod. Imeilus ümbrus, jõgi kohises kuristikus, teeäär mõlemalt poolt palistatud tammikuga. Mõistliku järsu tõusunurgaga tee. Kaardi järgi hakkasime jõudma silla juurde, et pääseda üle jõe. Silla juures võttis jõgi kätte ja tõusis kivide vahelt otse üles mäkke. Kui nüüd olla täpne, siis tegelikult vast ikka jah mäest alla oru suunas, aga meie liikusime ju ülesjõge. Seega võin kirjeldada asju ka vastupidi. Kena koseke.

Peale silda läks raskeks, sest tõusunurk ei olnud enam mõistlik. Ei olnud vaja lükata, aga kiirus kippus jääma 4-5 km/h lähedale, pikali just ei kukkunud :D Lühike peatus väikese helesinise paisjärve ääres, mille temperatuur pani näpuluud valutama paljast sissekastmisest, prrrr.

St Grati juures muutusid vaated justkui Milka reklaamfilmiks - Alpi aasad, sinine taevas, jõgi, lehmad, kõrged sakilised mäed. Vau! Olime jõudnud kümne kilomeetriga tuhandelt meetrilt 1690-le. Ootamatult sattusime suurde parklasse, mis oli pungil autodest ja kõikjal sebisid lühikeseks/pikaks jalgsimatkaks varustatud inimesed. Nojah, laupäev. Rahvas on tulnud puhkama.

NB Kui Prantsusmaa kaardil (mida omasime) on tee märgitud kui jalgrada, siis see seda ka on.

Mõeldamatu oli liikuda edasi rattal. Jätsime need täie varustusega parkla servale seisma. Kaasa pakkisime toidumoona, joogipudelid, fotokad, dokumendid. Sellest punktist algasid mitmed rajad. Valisime ajaliselt lühima - 4 h, sihtpunkt Ref. de Nice. Ei hakka seda ilu kirjeldama, sest jääksin sellega hätta. Aga need kes on mägedes käinud oskavad ise vajaliku pildi kokku saada. Mäed, kivine rada, vaarikad, kosed, jõekeste ületamised, päikese lõõsk, tuul, lilleõitest värvide mäng rohulappidel.

Kõrgeim punkt kuhu jõudsime, asus 2100 m kõrgusel. Hakkan kordama kui katkine plaat - ooo millised kirjeldamatud vaated. Mingeid loomi nägime ka.

Tagasi rataste juurde jõudsime 3,5 tunniga.

Tuldud teed kaudu sõitsime mäest alla eelmisel päeval tuttavaks saanud poodi. Tegelikult on täiesti nöök. Selleks, et samast punktist mäest üles saada kulus tunde, alla jõudmiseks piisas silmapilgust. See on muidugi korralik liialdus, sest allamäge sõitmine ei ole sugugi naljaasi. Pole tegemist Lõuna-Eesti kuppelmaastikuga ja vaid silmapilgust siiski ei piisa.

Mäkke sõitmiseks ja jalutamiseks kulus hulk aega ning selle päeva sõidukilomeetrite hulk jäigi väikeseks. Poest veits lõuna poole sõites leidsime sobiva telkimisplatsi la Vesubie jõe liivases sängis. Maamärkide järgi võis otsustada, et täna öösel ei saavuta jõgi oma võimalikku täishaaret. Tsivilisatsioonist eraldas meid suur heinamaa ja võimalike uudishimulike pilkude eest kaitses kaldajärsak. Mugava telkimisaluse saamiseks pidi mõned kivid ümber paigutama, aga see oli väike vaev. Jõge ennast ja telkimisplatsi eraldas mõne meetri laiune võsapiir. Jõe äärde saamiseks ragistasin pisut võsas ja tekitasin väikese raja. Ja siis läks ragistas pisut Priit võsas ning tegi magistraali ;D

Täitsa hää koht. Mida veel tahta kui on olemas sile telgialune, voolav vesi ja soe õhtu.

Tavapärane laagriõhtu.

04.09.2009 (4 päev, 53 km)

Hilisõhtul imetletud suure tundmatu linna tuled osutusid Nizza omadeks. Olime jõudnud ringiga oru otsa, mis jõuab otse sinetava Vahemere äärde. Sinine taevas, kiiresti soojenev õhk.

Enesetunne oli imelikult nõrk, süda puperdas iga väiksema liigutuse juures. Palun nüüd vabandust, sest seda infot ma matkal ei jaganud. Eneseuhkus on üks vastik loom, aga mulle on täiesti harjumatu olla hädine. Piisas eelmisest päevast. Lootsin, et kõik loksub iseenesest paika.

Laager kokku ja rattale - 50 meetrit. Viljo rattarehv oli vastumaad ja täitsa löss, egas tasu üle ohakate sõita. Otsustasin edasi liikuda, et jõuda selgusele kuidas tervis rattaseljas tundub, kas suudan toime tulla. Esimesed meetrid olid laskumist, olin ebakindel, tõus ... . Egas midagi, hakkasin üles tiksuma. Alguses sõitsin äärmiselt ettevaatlikult, pulss lõi iga suurema järsema pingutuse juures lakke. Keskendusin ümbruskonnale, et unustada kehv enesetunne. Oli mida vaadata. Osaliselt sügisvärvides lehtmets, mis muutus ülesse poole liikudes okasmetsaks. Mida kõrgemale jõudsin, seda paremaks olemine muutus. Vaated, kaunid vaated.

Kurul möllas liivakeeris. Laskumisel lõi adrenaliini üles ning enesetunne paranes lõplikult. Rohkem sellist "nalja" ma ei korraldanud.

Uus tõus ootas teel nr D21. Enne uut tõusu jäime seisma ja vaatasime pead kuklad üles, kuhu kurat see tee ronib. Üks veok peatus samuti, tagurdades enne liiklusmärgi viltu. Juht ronis välja ja vaatas ka pea kuklas mäkke ja ootas???? Veidike hiljem nägin kuidas üks suur veok aeglaselt mööda serpentiini all sõitis. Tee oli nii kitsas ja käänuline, et kaks suurt ei oleks teele mahtunud. Mõistlik, kuid tekitas siiski hulga küsimusi. Näiteks, kuidas ta teadis, et keegi on suure veokiga alla tulemas?

Tegelikult oli meil vaja poodi minna - sai, õlu. Teadsime, et sõites allamäge Lucreami oleksime saanud need kindlasti hankida. Mõte sõita mäest alla väikese punktina paistvasse linnakesse õlle järele, et siis seda sama tõusu vaadata tunduvalt alt poolt pea kuklas :D, eee, ei tundunud just hea idee. Tegime juttu juhiga. Nii palju saime räägitud, et üleval on pood olemas ja õlut saab kindlasti. See sai valiku tegemisel määravaks.

Lõputu tõus kitsal teel, kuum - vastu päikest. Üritasin alguses lugeda mitu serpentiini otsa on, aga ca 13. juures läks sassi. Kui Vahemeri jäi teisele poole mäge, muutus looduses kõik - temperatuur langes, kirevad sügisvärvid, tihe kõrge okasmets. Pärast päikese käes kuumenemist tundus temperatuuri vahe räigelt suur, vedisin fliisi selga, prrrr.

Peira Cava nimelises tillukeses kohas astusime sisse restorani, kus võttis meid vastu väga ekstravagantse välimusega vanadaam. Tugevalt meigitud ja värv elujooksul kogunenud kortsudesse hajunud, sõbralik. Hubane koht, imetlusväärsete vaadetega kõrgetele mägedele, imemaitsev värske sibulapirukas. Mõnisada meetrit söögikohast käivitati teeäärses veevõtu kohas taas meie täisautomaat nõudepesumasin.

Poodi ei olnud selles kohas ega ka Col de Turinis, kus oli meie järgmine peatuskoht.

Tuul puhus sellel kurul ratta pikali ja rapsis riiete kallal. Olime sattunud väiksemat sorti suusakeskusesse. Valisime istumiseks välimuselt kõige sümpaatsema kõrtsi, mille omanik oskas imekombel inglise keelt.

Nägin õues punastest marjades lookas pihlapuud. Tõin kobara, pistsin paar marja suhu. Omanik tuli, nägi kobarat ja mind põsk punnis maiustamas. No tont, ei ole enne minu hammaste tagant varem midagi kätte saadud, nüüd andsin hämmeldunult poolenisti näritud marjad talle peo peale. Alguses punnisin küll vastu, üritades selgitada, et meil on need söödavad marja. Neil pidavat kah olema, aga alles siis, kui on saavutanud õige punase värvuse. Oranžid pidavat kõhule häda tegema. Nojah, ega meil ei või ka väikelastele suures koguses sisse sööta, võib kõhuvalu tekitada. Igatahes tekkis mul kahtlus ning enam ei ihalenud Prantsusmaal ühegi pihlamarja järele. Kõrtsi omanikult saime veel informatsiooni. Esiteks olime sõitnud mööda kuulsat IRC Monte Carlo ralli teed ja teiseks juhised poe leidmiseks.

Laskumine (D70) oli jahe, tee kurviline, pikk, millised vaated (mõnda jõudsin vaadata) ning pidurdamislihastele (loe: kätele) tapvad. Alla jõudes kangutasin sõrmed lenksu küljest lahti.

Turinist saadud juhiste abil leidsime Camp Millost poe. Oligi viimane aeg, varud hakkasid otsakorrale saama ning päevases lõõsas oli külmkappide vahel täitsa hää jalutada.
Siesta tegime sama poe lähedal oleva jõe la Vesubie ääres, väikese hüdroelektrijaama taga. Jõe vool oli liige kiire ja säng liiga madal et sisse sulpsata, piisas ka sellest, et sai lihtsalt jalad sisse pista, samas päikese eest sealt varju ei leidnud.

Otsustasime edasi liikuda Mercantouri südame poole (D171), seega üles. Belvedere linnakese veevõtu kohas täiendasime vee- ja teeäärsete aiakeste saadustega puuvilja varusid. Kell tiksus õhtust aega ning telkimisplatsi otsinguid võtsime üsna tõsiselt. Ainult et, ... . Siledat pinda ei olnud jalatäitki mitte. Olime valmis teeäärsesse kruusahunnikusse jääma. Aga siis. Üle la Gordolasque jõe rippus kena sild, millest üle minnes ootas meid väga sobilik sügiskrookuste ja sarapuudega platsike. Piisavalt pinda mõlemale telgile, köögile, ratastele, pesemiskoht erinevatele maitsetele - rahuliku veega vannikesed, kiirema vooluga mulliaugud. Vee temperatuur mägedele kohaselt külm. Samast kohast läks üles mäkke matkarada, aga sellel õhtul matkasime sellel vaid meie.

Tavapärased õhtused tegevused - kasimine, söömine, joomine, kaardimäng ;D

Enne päikesetõusu langes õhutemperatuur vägagi ühekohaliseks, õnneks jäi plussi.

Toon siinkohal numbriliselt välja selle päeva tõusud ja laskumised: start 1000 m - 1200 m - 950 m - 1600 m - 500 m - 1000 m finiš.

03.09.2009 (3 päev, 35 km)

Hommikul 8:30 lükkasime rattad veerema ja suundusime Castilloni kaudu Sospeli. See oli üheks suurimaks linnaks, mis matka jooksul mägedes ette jäi. Edaspidi oleks sõna linn kasutamine korralik liialdus, sest oma suuruselt ei saa need sellele nimetusele pretendeerida. Samas keel ei paindu ütlema küla, sest mul on külast teine arusaam, eestimaisem. Kividest ehitatud mitmekordsed elamud, kivist tänavad, tiheasustus jms kuuluvad linna juurde. Ainuke külale iseloomulik fakt on vast elanike arv. Segaduse vältimiseks kasutan edaspidi sõna linnakesed.

Täiendasime toiduvarusid. Mõistlik on kaasas vedada vähemalt kolme päeva varu, iial ei tea, kas järgmises, inimestega asustatud kohas, on pood olemas ja kui on, kas on avatud või kas müüakse meile vajaminevaid toiduaineid. Kusjuures tõepoolest ei pruukinud väikeses mägilinnakeses poodi olla, ju siis tuuakse toit pisut suuremast asundusest, mis tavaliselt asus ca 20-30 km kaugusel. Vaatamata kitsastele käänulistele teedele on see autot/tsiklit omades täiesti mõeldav. Rattaga võinuks see tähendada, kõrguste vahesid arvesse võttes, suisa päeva teekonda.

Kaardil valisime Sospelist väljumiseks D2566, et seda mööda Moulinet kaudu jõuda Col de Turini. Peale 6 km ja 300 m tõusu leidsime eest barrikaadi ning edasisõidu keelu. Miks? Mägedes kukutati alla suuri kaljurahne, kogu tee oli täis puistatud kive ja klibu. Edasi liikumine ei tulnud kõne allagi, liiga ohtlik, kivilaviini või kasvõi ühe kivi alla ei soovinud küll jääda. Mh, mägedes on tupikusse jõudmine pisut masendav.

Antud juhul tähendas see esialgu laskumist ja Sospeli linna teise servaga tutvumist. Teeäärses veevõtu kohas (surnuaia kõrval) lükati käima nõudepesumasin ja hommikused nõud said pisut läikivama väljanägemise.

Uut tõusu (D2204) alustasime üha suurenevas kuumuses (+34). Tõus ja kuumus lõid hingamise sassi ning kõigile sobis taktika, kus liikumine oli aeglane ning rahulik, lühikesed otsad, sagedased peatused. Siesta tee ääres, vaatega eemal mäetipus ilutsevale Sucheti kindlusele. Mmm, kalakonserv, sai, rosinad, pähklid, õlu ja siis teeäärde matile kerasse. Äratus oli mulle pisut ehmatav - mööduv auto andis tõrtsu signaali, saa siis unesegasena aru miskusmiks toimub.

Kuumus ei olnud järgi andnud. Egas muud. Tõus jätkus, ees ootas kuru, mis asus 1002 m kõrgusel. Leidsime mõnusa allika, mille veega sai pisut jahutada ja maitse tundus hea. Poisid täitsid pudeleid ja mina passisin parasjagu üksi tee ääres kui möödus saateautoga maanteeratturite kirev pande. Hehh, oh seda elevust :D

Ca 1 km peale allikat, läks minul asi käest. Täiesti jabur terviserike, mida varem ei ole kogenud. Tekkis hingamistakistus. Olen sellist reaktsiooni näinud varem astmaatikutel, aga mina. Olin kõige tagumine, märku anda ei saanud, häält ei olnud. Jäin seisma. Mõtteid keerles peas igasuguseid. Olime pärapõrgus, kohese abi saamise võimalus olematu. Teadsin, et esmaabi kotis selleks otstarbeks midagi ei olnud. Mis matkast saab?
Võtsin lonksu vett ja sundisin ennast rahulikuks, hästi rahulikuks. Mis võis selle reaktsiooni tekitada? Kuumus? Kuiv õhk? Ümbruse kuivade taimede ja mändide tolm? Allikavesi? Koormus? Ei tea.

Õnneks teised märkasid minu mahajäämist. Siin on paslik kiita meie seltskonda, sest kogu matka vältel võis tunda hääd küünarnuki tunnet. Ei jäetud maha, ei rutatud ette, hooliti. Olime tugevuste ja nõrkuste kogusummat arvesse võttes võrdsed.

Pärast ca 15 minutilist pausi olin nõrk, kuid valmis edasi liikuma. Suutsin tiksuda kurule, kus kindluse varemete varjus rattalt ronides puudus mul igasugune tahe uuesti sadulasse asuda. Minu jaoks oli täiesti uus kogemus olla matka nõrgimaks lüliks, kelle pärast võib matkale kriipsu peale tõmmata. Aga enesetunne oli rohkem kui sant. Kell oli alles 4 ning täiesti jabur oli kohaneda mõttega, et siia nüüd ööseks jäämegi. Sundisin ennast püsti ja kõmpisin ringi "aidates" otsida telkimisplatsi. Just, seekord püstitasime telgid ja seda edaspidi igal õhtul.

Kauni vaatega õhtusöögilaud.

Järgmiseks päevaks tegime kaks plaani. Künkalt kus telkisime oli hea vaade mõlemale plaanile. Kui mul ei ole hea, siis suundume vasakule mäest alla. Kui mul on hää, siis siksakitades üles (D54). Üksikud autod ja tsiklid kasutasid enne pimeda saabumist ülemist teed, seega peaks olema sõidetav. Õhtupimeduses tuli sealt lõputu piduri krigina saatel alla isegi palgiveoauto. Oru lõpus süttisid mingi suure tundmatu linna tuled.

Sellel õhtul suutsin öelda kindla "EI" alkoholile ja kaardimängust võtsin osa kinnisilmi.

Võtan siinkohal kokku selle päeva tõusud ja laskumised. Alustasime 300 m kõrguselt, tõusu-laskumise-tõusuga jõudsime 400 m kõrgusel olevasse Sospeli. Sospelist 400 m-lt 700 m-le. Laskusime 300 m-le, et sealt jõuda 1002 m-le. Ning seda kõike vaid 35 km-ga. Imelik kah kui tervis vastu peaks :D Keegi meist kommenteeris, et teine matkapäev on alati füüsiliselt kõige raskem, keha üritab kohaneda. Põhimõtteliselt see oligi teine matkapäev, saabumise päev oli pigem kerge sissejuhatus.

Kas terviserikkest või alkoholipuudusest, igatahs oli mul väga heitliku unega öö. Ahjaa, hea et telk sai püsti pandud. Öösel läks jahedaks, olime juba piisavalt kõrgel.

02.09.2009 (2 päev, 43 km)

Ärtus kell 7, mis saigi edaspidi virgumiste ajaks. Tundus mõistlik aeg ja siis ei pidanud ennast väga sundima. Vajalikud laagri toimetused loksusid paika esimesel hommikul, ei olnud vaja luua mingeid toimkondi. Toidud said valmis, nõud pestud, asjad kokku ning laager korda justkui iseenesest. Müts kaaslaste ees maha - ma ei pidanud terve matka jooksul kordagi nõusid pesema. Samas kulp oli peamiselt minu pärusmaa.

Kell 9 hakkasime liikuma idasuunas, ees ootas Monaco. Raul tahtis külastada okeanograafia muuseumi (13 EUR pernina) ja see mõte sobis kõigile. Väike ekslemine Monaco linnatänavate rägastikus - uued liiklusskeemid ja pooleliolevad ehitused tekitasid mõneti segadust.

Muuseumi suured akvaariumid olid muljetavaldavad, olin selliseid varem näinud Londonis, tonnide viisi sinist vett ja endast suuremad vee-elukad lummasid täiega. Istusime, silmad akvaariumile kinnistunult pikki minuteid. See muuseum on ilmatumalt suur. Kui alguses oli uudishimu ilmatumalt suur, siis varsti võis kuulda minu suust "vau" ja "ohhooo" asemel katkeid: näe kala, jälle kala, kala, ka-laaa; näe vana asi, üks veel, mingi tolmune asi. Mõte uitas mööda õue ja kõhutühjus hakkas tunda andma. Sama muuseumi õuel sõin oma elu kallimad makaronid, mis tõi lauale võidunud pükstes noormees.

Rattad olid lukustamata ning täies varustuses muusemi parkla kõrval. Võimalik et nende vastu tunti huvi, kuid mitte keegi ei olnud neid näppinud, suurepärane. Oeh, lõpuks taas sadulasse. Suundusime tunnelisse, mille keskosas taipasin, et see on SEE TUNNEL, see sama kuulus vormeli tunnel, mida olen telekas korduvalt näinud. Oooooo. Selg läks sirgu ja saba puhvi.

Roquebrune cap Martinis üritasime leida väljapääsu mägedesse. Vaadates kaardile ja linnamaastikul olevatele tunnusmärkidele tundus, et oleme mägedesse suundumiseks õiges kohas. Väntasime päikeselõõsas üles ja kuidagi väga vasakule. Asi päädis sellega, et sattusime ringiga mereäärsele teele tagasi. Mägedesse ei suundunud ükski tee, vaid lõputu tänavate rägastik. Otsustasime kindlapeale välja minna ja sõitsime Mentoni. Sealt suundus tee nr D2566 üles Sospeli. Korraks tekkis väike segadus, sest tee läks kaheks - parempoolne jätkus nägemise piirides horisontaalselt, vasak tõusis toreda nurga all üles.

Õnneks üks proua, kes jäi bussipeatusesse seisma, purssis veits inglise keelt. Tema kirjelduse põhjal valisime ülessuunduva tee. Ööbimiskoha leidmine oli keeruline. Külade vahele jäävate teelõikude ääres kõrgus ühelpool mäesein, teisel kuristik. Siledat maad jagus mõne meetri jagu. Leidsime ühe vana mahajäetud raudteesilla, tekkis lootus, et silla otsas on loodetavasti kaua oodatud platsike, ei midagist. Vana tee oli kividest üle külvatud ja täiesti kinni kasvanud. Veidike eemal St. Antonini lähedal kõrgus tee ääres roosa alajaam - toimiv.

Alajaama üks osa oli mahajäetud - ukse ja aknaavad tühjad, sile põrand ja mitte haisvad väikesed prügihunnikud nurgas, üsna talutavalt puhas. Ühte tuppa tekitasime köögi ja garaaži, teisest sai magamistuba. Priidu meisterliku luuakäsitlemise tagajärjel saavutas magamistoa põrandapind vajalikud mõõtmed.

Õhtusöögi laua katsime kuristiku servale, vaatega tuldud teele, Vahemerele, pilvepärjaga kaunistatud Mount Oursile (1239 m) ja üleval mäeküljel umbusklikult uudistavatele kitsedele.

Soe rahulik öö.

01.09.2009 (1 päev, 23 km)

Hommikul kell 4:30 äratus, sest 5:20 ootas meid ukse ees väikebuss Wolksvagen Transporter, kuhu mahutasime rattakastid, kotid ja lõpuks ka endid. Seltskond vajus suht-koht kiiresti unemaailma, et vaid korraks silm lahti teha ja nõuda Läti piiril pissipeatust ja siis edasi tukkuda. Riia ja tema liiklus on tore, selline tihkelt umbes ja närvilise moega.

Lennujaama jõudsime väga parajal ajal, ehk oleks võinud pisut varemgi jõuda, sest siis saanuks rahulikumalt asju kokku köita ja lennuvalmis seada. Lubatud pagasi kaaluks oli 20 kg pernina. Minul näitas pagasi kaal raskuseks 21 kg, üle leti pigistati selles osas silm kinni, Raulil ja Priidul ca 15 kg kummalgi, Viljol 23 kg. Nüüd ei pigistatud silma enam kinni ja nõuti täiendava tasu maksmist. Rumalasti kukkus välja.

Kuna Gruusiasse sai lennatud samuti Riia kaudu, oli õnneks teada, kus toimub suure pagasi loovutamine ja seetõttu käis rataste üleandmine kiiresti. Juhhuu!! Lennukile!!! Matkale!!! Lennukile kell 11:20 meie aja järgi ja Nizzasse 14:30 sealse aja järgi.

Rattad kruvisime kokku lennujaama vastas olevas autoparklas ja saime sõiduvalmis ca ühe tunniga. Esimese asjana võtsime ette matkapoe, mille oli Viljo varem välja peilinud. Alticoop, mis asub aadressil Rue Cardine. Kui on vaja Nizzas matkatarbeid, ükskõik milliseid, siis minge sinna. Neil on olemas kõik vajalikud asjad. Asub see väikesel tänaval, kuhu ei ole autodel asja. Kahel pool tänavat on kokku neli poekest - ühes müüakse kaarte, raamatuid, jalanõusid, teises gaasi, riideid jne, kolmandas ronimisvahendeid, kotte jne jne jne. Peamine - asjad kvaliteetsed, hinnad normaalsed ja valik hea. Meie hankisime täpsemad kaardid (1:100 000, kõrgusjooned, nr 165, hinda ei mäleta, http://www.ign.ee/) ja gaasi (4 x ~ 1l ning hind 27.50 EUR).

Kiire põige toidupoodi ning randa. Randa, kus vesi oli soojem kui veekogudes kus olen terve suve sulistanud. Randa, kus vesi on sinisem kui olen sellel suvel mulistanud. Randa, kurat, Vahemere vesi on ikka sama soolane kui varem. Aga see kõik oli kokku siiski hää, väga hää.

Oli aeg hakata mõtlema ööbimise peale. See oli kindel, et Nizzasse ei jää - liiga turismirikas ja rand asus täpselt suure linna külje all. Samas ei olnud mõtet samal õhtul hakata mägedesse pürgima. Linna suured kombitsad ulatusid kaugele ning võis tekkida olukord, et ei leia mõnusat pesakohta. Võtsime suuna itta, lootes leida vähem asustatud ranna. Lõputu majade rivi, kaljune rannik ja tõusime ranna äärt pidi pigem ülesse ja kui tekkis võimalus allapoole sõita, siis sattusime taas keset linnamöllu. Lõpuks jäi silma mõnus nurgake Rade de Villefranche lahe kruusasel ja vaiksel rannaribal. Seni kui õues veel päevavalgust jagus kõõlusime pargitoolidel ranna servas rohetavate mändide all. Hämardudes lükkasime rattad randa ja asutasime mõnusa koduse nurgakese köögi, söögi- ja magamistoaga.

Telki üles panna ei tohtinud ja koduloomad ei olnud lubatud. Vastavad märgid ilutsesid postidel. Õnneks telgivajadus puudus (soe, kuiv) ja koduloomad olid targu koju jäetud. Rannas elunevatele nahaalsetele pisihiirtele ja kajakatele oli rand siiski avatud. Pean siiski tegema ettepaneku, et ka neile tuleks märgid püstitada.

Õhtul tegime otsuse, et ka järgmisel päeval ei hakka koheselt mägede suunas liikuma, vaid tuleb kohustuslikus korras Monaco külastus ja siis alles mäed.

Pimeduse süvenedes süttisid järjest vastaskaldal asuva Villefrance-sur-Meri tuled ning siledale merepinnale joonistus justkui värviline kaltsuvaip. Tähistaevas, sulnilt loksuv Vahemeri, mõnna. Vaatamata öö läbi mööda vuhisevatele rongidele oli uni hää. Magamiskott oli pigem harjumusest, mugavaks äraolemiseks piisanuks linast.

31.08.2009

Esimese septembri hommikul pidime Tallinnast varakult lahkuma, seetõttu kogunesime mõnusaks "tutvumisõhtuks" Rauli hubasesse Mustamäe pessa. Üritasime õppida prantsuse keelt ja pisut uurida kaarte, sest meil ei olnud ühtegi kokkulepet matka marsruutide osas. Olin teinud põhjaliku kodutöö selles osas, kuhu soovisin kindlasti minna ning nüüd oli võimalus omi mõtteid müüa. Selles osas olid kõik päri, et pühime ranniku liiva esimesel võimalusel jalgeilt. Linnade melu ja turistide hordid ei kuulunud selle puhkuse juurde.

Une jaoks jäi sellel ööl vähe ruumi.

Sissejuhatus

Kellele kriban: endale ja sõpradele, matkahuvilistele ning põhimõtteliselt on mõtet asjasse süveneda ka neil, kellel on plaanis minna kakerdama samasse piirkonda ja soovivad enne pisut informatsiooni koguda. Kui otsid kultuurireisi kirjeldusi, ei ole mõtet edasi lugeda, sest seda siit ei leia. Tegemist oli puhtalt seltskonna ja looduse nautlejatega ning enesepiitsutajatega, kes pürgisid päevast päeva kuhugi üles.

Soojenduseks hulk täpsustavaid fakte.

• Kus: Kagu-Prantsusmaa, täpsemalt piirkond Alpes-Maritimes, mis on surutud Vahemere ja Itaalia külje alla kaardi paremasse nurka.
• Kes: Priit Nõmmik, Raul Kasper, Viljo Soo ja loomulikult ka mina ise, ehk Kalli Piht.
• Millal: 01.09.2009 kuni 15.09.2009.
• Kuidas: Tallinn - Riia - Tallinn tellitud väikebussiga, Riia - Nizza - Riia Läti õhu kaasabil ja kohapeal rattaga.
• Ööbimised: 2 x rannas, 1 x alajaamas, 1 x kämpingus (telgis), 1 x B&B ja ülejäänud korrad tavapärane matkale kohane telkimine (3 x veekoguta).
• Kõrgeimad kohad: rattaga 1734 m ja jala 2100 m.
• Kõrguste vahed: kui tavaliselt on 800 - 1200 m tõusudega päevi paarinädalasel matkal 2-4, siis sellel matkal võis seda nautida igapäevaselt.
• Ilm: valdavalt päikeseline, päeval +30, õhtul +20 ja öösel ühekohaline number. Kahel pealelõunal saime vihma, üks neist peletas katuse alla.
• Tõved rattal ja endal: Kalli - rattal kadus üks hammasratas, ennast tabas korraks mingi tundmatu tõbi (hingamisteed, lähen uurin arstilt) + herilasetagumiseokka vigastus käel; Priit - rattal 1 x tagumine siselohv toss, endal põldmarjaokka vigastus jalal; Raul - rattal 3 x esi siselohv toss, 2 x tagaratta siselohv toss, endal põldmarjaokka vigastus käel ja tundmatu sitika hamba jäljed jalal; Viljo - rattal 1 x tagumine siselohv toss, ise terve kui purikas.
• Kilomeetreid kokku 622.
• Võistlused, mis meile jalgu jäid: 1 x rattavõistlus, 1 x autoralli.
• Liikluskultuur – kaherattalise sõbralik, rahulik, seda isegi linnades.
• Kultuur: 1 x muuseum, 1 x kirik, mõne vana linna külastus.
• Söök: hommiku- ja õhtusöögid tegime ise, 5 x lõunatasime teiste poolt valmistatud toidust, gaasi kulus 3 x ~ 1l. Mida sai poest osta: pudrulistest - riisi erinevad vormid (kus-kus, pikad, lühikesed, pruun, valge jne), kartulipudru pulbrid. Ärge lootke leida kaerahelbeid ja tatart. Müügil olid ka erinevad makaronid, vabandust, pastatooted. Konservid sisaldasid veiseliha, võimalik et ajan hetkel jama, kuid ei meenu, et oleks näinud sealihaga konserve. Lisaks hankisime siesta ajaks tomatisse uputatud kalakonserve. Julgelt võib proovida erinevaid juustusorte ja suitsuvorste. Menüüle paneb punkti sealsete saiapoodide lai valik. Kilesse pakendatud röstsaiad võite ostmata jätta.

Nüüd võib asuda asja kallale.

Varsti on start

Esmaspäeva hilisõhtul Rauli juurde Sõpakale, et sealt 01.09 varahommikul 5:20 startida Riia poole.
Ülejäänud sissekanded ilmuvad siia pärast matkalt naasmist.

Riiga ja tagasi

Kuidas? Hetkel ei tea.

• Autoga? Rauli autol ei ole konksu. Priidul on konks ja käru, kuid peab jätma auto pere käsutusse. Kui meid keegi viskaks lennujaama, tähendaks see juhile sisuliselt kahte 9 tunnist sõitu, sellest pool suisa üksi + liigne kütusekulu. Jama!
• Bussiga? Väljub 01.09 kell 00:30, järgmisega ei jõuaks. Eurolines on nõus meid kogu kupatusega (rattad, kotid ja meie) viima Riia lennujaama, hind mõistlik. Kuid Tallinna tagasi saaksime ainult meie, sest pagasi jaoks ei jääks ruumi. Nad sõidutavad reisijad väikebussiga Riia bussijaama ning sealt saab suuremaga Tallinna. Jälle jama!
• Lennukiga? Hinna suurusjärk tuleb sisuliselt sama, mis Riia Nizza Riia. Rattad löövad hinna lakke. Jama!

Mis siis järgi jäi? Hetkel tundub mõistlik minna Riiga bussiga. Tagasisõidu osas peab veel kaaluma. Rattaga Pärnu ja sealt rongile? ;D Telk on ju kaasas.

Sissekanne 22.07.2009. Transpordivahend valitud ning ka tasutud. Bussi kogumaksumus 4,000 eeku. http://www.plmf.ee/buss/page2.html

Toit

Katsetasime Viljo ja Rauliga Saaremaal köögitoimkonna toimimist ja söögivalmistamiseks vajalikke vahendeid.
Raul on värske köögikomplekti omanik. Sinna kuuluvad - pott 2,9l, teekann 1l, suur ja väike kauss, pann. Potist piisab neljale inimesele toiduvalmistamiseks ning pannil oli täitsa mõnus pannkooke valmistada. Seega toimib.

Viljo arvas, et tatart ning kaerahelbeid ei saa seal osta ning kui soovime neid siiski süüa, peame Eestist kaasa ostma.

Piimapulbri asemel toimis koorepulber väga hästi!!

Veel kohti

Jäid silma mõned looduse poolest põnevad kohad.

Rigaudi ja Daluisi vaheline lõik - enamuse teest kruusane, täiesti kõrvaline, mõnedes kohtades ristub tsivilatsiooniga (ca 40km). Sealt edasi Var´i jõeäärne lõik, mis jääb Daluisi ja Guillaumesi vahele. Punased kaljud, kitsas tee, jõgi (12km).

Monacost otse üles, Sospeli ja Col de Turini vaheline lõik, Vrrr! Asfalt, kitsas, kurviline, palju serpentiine, pidevalt kaunid vaated :D.

Teate, minul on juba pea sassis, tahaks igale poole ning ei oska enam valida. Mõnes kohas jooksen kaardil ummikusse, kui viia kokku google earthiga, siis tundub, et pääseb siiski rattaga läbi. Aega on veel hulganisti, aga tahaks peale kaardile tõmmatud punaste ringide, ka konkreetseid jutte tõmmata.

Võimalik sihtkoht

Mercantouri rahvuspark.

Asub autoga sõites 1 tunni kaugusel (alla 100 km) Nizzast. Asutati 1979 ning laiub 685 ruutkilomeetrisel alal. Rahvuspargi südamesse matkavarustuses rattaga asja pole, kuid tasub kindlasti teha sissepõikeid nii kaugele kui saab + veits jala ringi kolada.

Vedasin näpuga mööda paberkaarti Nizzast alates põhja poole. Lisaks võtsin võimalikult põnevate radade leidmiseks abiks google earthi - annab parema ülevaate, sinna lisatud fotode näol (ilusad pildid võtavad jalust nõrgaks - MÄED). Inimkäte poolt loodud vaatamisväärsuste selgeks tegemiseni ei ole veel jõudnud. Põhimõtteliselt kõrgem kuru, mida rattaga ületada saaksime jääks siiski alla 2000 m, kuid jälgides kaardil olevaid märke, siis nii mõnedki tõusud on üle 13%. Enamuses jäävad siiski 5 kuni 13 vahele.

Selle lehekülje vahendusel on hää kauguseid arvestada: http://www.viamichelin.com/.

Veel üks kaart

Eilsest olen mina ka Nizza ja selle ümbruses oleva maakonna kaardi omanik. Erilised tänud Andresele :)

Kaart on mõõdustikus 1cm = 1km.

Kaardid

Rauli poolt korralik töö, 3 kaarti:

1. maakond, mille keskus on Marseille (sinna jääb ka Nizza ja ulatub Itaaliani); kaart nr.527
2. maakond punktis 1 kirjeldatust põhjas, mille keskus on Lyon; kaart nr.523
3. maakond punktis 1 kirjeldatust läänes, mille keskus on Montpellier; kaart nr.526

Mõõtkava 1 cm = 2 km.

Lisaks Nizza ja Cannes-i kesklinna kaardid.

Piletid

Ostetud.

Riiast 01.09.2009 kell 11:20 Nizzas 13:30
Nizzast 15.09.2009 kell 14:05 Riias 18:10

Kulu nelja nina peale kokku 620.48 LVL (lennupiletid, maksud, pagas, rattad).

Läti õhk vol 3

Läti õhust saabus positiivne vastus.

Läti õhk vol 2

Astusin täna läbi Läti õhu Estonia puiesteel asuvast büroost, et uurida, millal võiks saabuda vastus eelmisel reedel saadetud küsimusele.

Minu kahtlused osutusid õigeteks. Nimelt. Vaatamata eestikeelse lehekülje olemasolule, jõuab sealolevalt lahkelt kirjasaatmise aknast küsimus Lätti. Ja arvata võib, et nood ei mõista põhjanaabrite keelt ning kuna ei suunatud Tallinna edasi, siis võib arvata, et nad ei tunne keele ka kirjapildist ära.

Selles mõttes nigu jama, et ei ole koduleheküljel mainitud, et teretulnud on vaid läti, vene ja inglise keel. Tundub, et kivi nende teeninduse kapsaaias.

Aga see selleks. Oluline on see, et nüüd tekkis vähemalt dialoog ja sain enda soovi esitada üle leti. Hoidkem nüüd pöialt.

Läti õhk

Saatsin reede õhtul Läti õhule järelpärimise ja ei ole siiani vastus saanud. Mh?!?

Telkimine, gaas jne

Uurin, kuidas selles riigis suhtutakse või kas üldse võib metsikult telkida. Samuti vajab täpsustamist, millega tasub seal sööta põletit.

Ilm

Wundergroundi leheküljelt saadud info põhjal on Nizza septembikuu keskmised andmed järgmised:

• kõrgeim temperatuur (C) 23
• madalaim temperatuur (C) 16
• sademed (mm) 54,4

Esialgsed mõtted

• aeg: 01.09.2009 kuni 15.09.2009
• kohale ja tagasi: Tallinn > Riia (auto või väikebuss) , Riia > Nice (Nizza) > Riia (lennuk) ja koju arvatavasti transpordiga, millel sai esialgselt Riiga sõidetud :)
• rattasõidu piirkond: kui eelnev punkt on vettpidav, siis järelikult algusega Nizzast kusagile poole, eks vaidleme ja vaatame.
• tegijad: Liina (loobus), mina, Priit, Raul, Urmas (loobus), Viljo.

Raul sõidab märtsis Prantsusmaale, ehk teeb pisut eelluuret ja hangib korraliku kaardi.

Tegin lennufirmasse järelpärimise rataste kohta, ootan vastust. Loodan, et saame siiski kuus ratast lennukile. Nipikate eelmise aasta kogemuse järgi ei tahtvat Läti õhk ratastega väga tegemist teha. Eks näis.